Algaja teekond on läbi

Tere hea lugeja! 

Sulle kirjutab enam mitte algaja Karl.

Ma alustan sellest, et olen õnnelik inimene. Algaja teekond lavale on saanud lõpu aga kogu see teekond ning ühes sellega laupäevane võistlus tegi minuga midagi ehk tegi mind kokkuvõttes õnnelikuks. Midagi sa juba tead ja ma olen varasemates blogipostitustes rääkinud aga tuletan ikka vana ka meelde kui keegi satub alles nüüd lugema. Kirjutan nagu ikka: ausalt. Hoia alt, ei tule mingi lihtne postitus, tuleb üsna pikk, peaaegu sama pikk kui minu teekond aga see on üks suur vahekokkuvõte ka, nii et kui tahad päriselt süveneda, siis võib minna kauem 🙂

Reisilt tagasi tulles (20.03) olin tuim, mind ei huvitanud üldse see teekond, mida ma juba sügisel alustasin. Selline tunne, et noh, mille jaoks siis. Oli seda vaja? Kas tõesti need inimesed, kes sellega tegelevad, on üldse täie mõistuse juures? Aga siis ma mõtlesin selle peale, et lihtsalt mina pole täie mõistuse juures ehk toon näite kuidas ma Soome laeva pealt ostan omale suure summa eest kuskil kümmekond proteiinibatooni ja lahman need kõik korraga omale sisse. See olen mina, kes asju üle mõtleb ning teistele siin pajatab sellest kui raske on elada ilma patustamata. Aga ma ei saaks neid ridasid siin kirja panna kui ma ise poleks seda asja läbi teinud ja proovinud. Olen lihtsalt selline inimene, et enne ei usu kui pole omal nahal läbi proovinud. See ei käi muidugi kõikide asjade kohta, jääme ikka normaalsuse piiridesse 😉

Laupäevane võistlus muutis selle teekonna igatepidi tervikuks. Just lõpuspurt, mis sai alguse pärast reisi 2000 kcal päevase toiduenergiaga, pani asjad minu jaoks paika. Pani just mõtlemises asjad paika, sest selleks ajaks olid valed otsused kõik tehtud ning lõpp ei olnud vist muud kui ainult tuimus, millest koorus välja lõpuks igati hea tulemus. Absoluutselt ei olnud ma rahul saavutatud „kuivusega“. See oleks saanud olla mitme rasvaprotsendi võrra parem. Sama lugu lihasmassiga, mis oleks võinud olla suurem. Aga oleks ja poleks on nüüd sellised asjad, mida antud kontekstis saab järgmiseks korraks paremaks muuta. Näete jah, ikka nagu tahaks veel teha, kuigi vahepeal oli küsimus, miks magusasõber üldse peaks sellise asjaga tegelema.

See periood, kus ma olin tuim, üritasin olla võimalikult rõõmus. Seda aitasid teha mind ümbritsevad inimesed. Aitäh teile, kes minuga erinevatel aegadel ning erinevatel viisidel aega veetsite. Ma ei taha teid nimeliselt välja tuua aga te ikka teate ja tunnete ennast ära. Kui ei, siis nii sotsiaalmeedias visatud like kui ka päriselus tehtud naeratus või veel parem koos veedetud kvaliteetaeg olid need, mis viisid mõtted väsimuselt mujale. Kui ma endale selle asja siin nüüd lahti mõtestan „suhkruuimas“ ja kõrgenenud insuliinitasemega, siis võin öelda, et järgmine kord kui dieedi ette võtan, ei keerle elu selle ümber nii palju. Ma loodan, et järgmine kord ma ei vingu ja ei ole nii palju kuri kui seekord. Elus on palju tähtsamaid asju kui see dieeditamine. Kui ma tahan seda veelkord ette võtta, siis teha seda nii, et see oleks võimalikult mugav minule endale kui ka mind ümbritsevatele inimestele. Mugav ei tähenda kerget, raske saab see niikuinii olema.

Aga mis ikkagi toimus võistluse ja viimase blogipostituse vahel? Toimus see, et sõin 2000 kcal päevas, samal ajal kui kulutused olid üle 3000 kcal ja küündisid isegi pigem 4000 kcal poole. Kõvasti sai teha cardiot, mis kindlasti aitas kaasa kaalulangetusele ning suurema lihasmassi väiksemaks muutmisele ka ehk kaal ei saanud langeda ainult rasvaprotsendi arvelt. Sellises suures kaloridefitsiidis oli keha ka suures ökorežiimis. Ohohh, peaaegu luuletaja valmis, selline riimimeister. Okei, proovin vähem kõrvale põigata. Ökorežiim ehk näide, kuidas enne magamaminekut (mõni öö ei maganudki) lõi süda 35x minutis. Ma olen kuulnud, et selline pulsisagedus on Rein Taaramäel kui ta jõusaali trenni teeb aga mulle usaldatud info ei pruugi olla alati õigetest allikatest 😉 Ehk siis kriitilisus, mäletad. Kõlab nagu hästi, et pulss on madal, näitaks nagu väga head treenitust. Samas ikkagi tuleb mõelda selle peale, et pingutades ei saa pulssi väga hästi ülesse ja ei jõua nii palju pingutada kui plusskaloraažiga ehk siis pole siin mingist treenitusest juttugi. Keha on lihtsalt stressis ja väga väsinud ja ei taha raisata energiat vere ringi ajamiseks. Sellega seonduvalt tuli mulle nüüd meelde see, et ma lähen verd andma. Jätkan järgmisest lõigust, sest koolis õpetaja rääkis, et lõigud ei tohi olla liiga pikad ja lohisevad, nagu mõned minu laused. Ega ma ilmaasjata proovikirjandit gümnaasiumis lõpus läbi ei kukkunud 😀 Aga saame asjad aetud eks ning seda koos kõrvalepõigetega.

Nii see nädal läks, et kokkasin, tegin tööd MyFitnessis ning miskit muud ka, mis kohe praegu meelde ei tule ja polegi järelikult nii tähtis ja eks selliseid asju, mis trükimusta ei kannata, polegi väga lagedale tuua. Trennides lihtsalt tiksusin ehk tegin ära ilma suurema mõnutundeta, sest lihtsalt pingutada ei jõudnud. Neljapäeval lõpetasin Pärnu Motoklubiga ühe ägeda jõusaali perioodi ja mehed lähevad nüüd krossiradadele lammutama. Soovin neile edu, sest jõudu pole mõtet soovida, seda nad said minu trennidest 😀 Põhimõtteliselt võin öelda, et reede ja neljapäev olid kokku üks pikk ja tegus päev, sest lihtsalt kaks tassi kohvi ja üks kofeiinijook koos ärevusega ei lasknud mul tol öösel magada. Reedel startisin hommikul Tartu poole kooli ja vahepeal panin autos sellise muusika mängima, mille sõnu oskasin kaasa laulda ja andsin siis korraliku kontserdi, et uni peale ei tuleks. Tagasitulles aitas seltskond ärkvel püsida ning samuti ootasin kohtumist „Aestheticproject“ meestega. Kes nad sellised on, seda saad teada kui Youtube abi kasutad. Leiad ka minu sel juhul sealt videost 😉 Väga trenni ei teinud, sest öö oli magamata ning järgmiseks päevaks polnud vajadust lihaseid valusaks pumbata. Sain lihtsalt energiat nende kahe ägeda mehe käest ning juttu puhuda veel kahe ägeda, sõna otseses mõttes vennaga (maru bõkid), kes olid Spa ja Sport Cup 2017 korraldusmeeskonnas. Reede õhtul tuli hea uni ning järgmises lõigus juba olemegi laupäevase pudru juures.

Võistluspäev. Võistlushommikul puder sisse ja võistluspaika. Enne kui uksest sisse astusin oli näha aknast juba porgandpaljaid naisi grimmiprotseduuridel ehk huvitav algus päevale 😀 Igasugu dokumendiasjad ja mõõtmised tehtud, hakkasime Siimuga, kes astus üles juunioride klassikalises kulturismis, üksteist grimmima ehk värvirulliga rullima. Siim on oma vanuse kohta väga tegija ja teda ootab ees suur tulevik ning seda näitas ka võidukas algus. Grimmiruumis oli äge, kohtusin konkurentidega, nägin ilusaid naisi mööda kõndimas ja Kiivikas isiklikult käis meie ruumis oma juhendatavat võõpamas. Võõbatav ise oli super muhe mees, ütleks isegi, et Muhu mees (#muhufitness), kes pani selle võistluse kinni nagu Kiivikas paneb neid siin riburadapidi igas asendis kinni aga võõpaja endaga kahjuks nii head kontakti ei saavutanud 🙂 Meie grimmiruumis oli väga tore õhkkond, kõik olid väga toetavad ja sõbralikud. Osad käisid koridori peal oks laiali ringi aga üldiselt mahtusime päris hästi lava taha ära. Mailiis, kes mulle eeskujuks oli, käis ka seal oks laiali ringi…. okei, kehv nali, tegelt käis ta ringi grimmivärv mööda riideid ja keha laiali, sest ta tuli ja tegi mulle super hea jumestuse 😉 Mailiis, sa oled nii megatore ja hea inimene ning oled olnud igatepidi väga suur osa sellel teekonnal. Põhimõtteliselt aitasid alustada ning aitasid lõpetada, aitäh. Ma ikka õrritan siin Mailiisi, et järgmine kord teeme veel aga eks näis, kuivõrd hea mõttena see meile näib mõne aja möödudes. Oota, jõudsingi tänamise juurde, väga hea, sest Pärnu publik, te olite lihtsalt super!!! Ma nautisin laval olemist, ma ei mõelnud selle peale kui suured ja kuivad need vennad seal paremal käel mul on, vaid lihtsalt tahtsin näidata teile, et mina olen ka vaeva näinud ja midagi teinud ning nüüd naudin seda, kuhu ma olen jõudnud ja ma olin tõesti elu parimas vormis. Oota, võtan tänamiseks uue lõigu jälle ette ja siia vahele panen ühe galerii lingi:

http://sport.delfi.ee/news/varia/muu/fotod-kuumad-sokolaadikarva-mehed-ja-naised-avasid-parnus-kulturismi-ja-fitnessi-hooaja?id=77755034

Kui keegi pilte tegi, siis jagage 🙂

Aitäh minu treenerile Ramilile, kes nii ägeda vabakava kokku pani (seda saate vaadata postituse lõpus) ning enne seda nii hea toitumis- ja treeningkava koostas. Toitumise koha pealt oli minu poolt palju möödalaskmisi aga trenni raiusin küll korralikult teha. Võib öelda, et põhimõtteliselt 10kg alla võtta koos patustamistega pole ju üldse hull ehk siis kui lavale minekuks plaani pole, siis näed, toimib kaalulangetus selliselt ka aga mingil juhul ma muidugi ei propageeri selliseid õgimissööste. Pigem säeta juba varakult enda kaloritesse ning maiusta niimoodi. Ise proovin ka nüüd seda meetodit, sest nüüd teine päev pärast võistlust olen ma küll täiesti magusa üledoosis. Aga seda siis täiesti teadlikult ja meelega ja üldse ei ole mitte midagi kahetseda. Nagu Ramil ütles, siis tema ülesanne oli sellel teekonnal mind lihtsalt toetada ja mina teen kogu ülejäänud töö ära. Aitäh toetuse eest! Tegelikult tänan ma teid kõiki, kes te vähemal või suuremal määral olete mind ära kuulanud kui ma olen virisenud või halanud või vastupidi kuulasite ära selle kui ma ennast kiitsin. Kui ma niimoodi ükshaaval hakkan teid loetlema, siis võib juhtuda nii, et keegi jääb nimetamata ning et seda vältida, siis tuleb teha suur kraaps ja kummardus mind ümbritsevatele inimestele, kes sellel teekonnal mulle ette jäid 😀

MyBody on toetanud mind taastumisvahenditega ning teile ka üks suur-suur tänu teele. Imemaitsvad proteiinibatoonid, mis tegid minu patustamised eriti maitsvaks. Mittepatustamised ja planeeritud toidukorrad ka. Samuti maitsvad valgupulbrid nii trennijärgsetesse sheikidesse kui ka hommikupudru sisse või siis vahepalasse. Tooks eriti esile Tiramisut. Õele hakkas ka meeldima ja paljud teised ka kiidavad. Lisaks veel kõike muud, mida te leiate Mybody.ee kodulehelt. Aitäh ka võimaluse eest siin oma mõtteid jagada.

Mis edasi saab? Lähiajal stardib räimepüük ja selle kreatiinirikka kala püügiga lähen omale leiba lauale tooma, kuhu saab siis rullmopsi ka peale panna. Ema käest ma muidugi ei osta tema superleiba aga see hooajaline töö on siiamaani mulle olnud suureks abiks eesmärkide elluviimisel ning ma tunnen seda tööd tehes tõelist traditsiooni jätkamist ja võin ennast nimetada natuke rohkem maameheks kui linnas tööl käimine seda võimaldab 😉 Hoo võiks sisse saada ka magistritöö kirjutamine, sest vähese energiaga oli seda väga raske teha. Vaatame, mis homne päev näitab, sest enam vabandusi pole ja täna veel on see “homme alustan” vabandus. Plaan oli ka nutitelefon teatud ajani nuputelefoniks muuta ja sotsiaalmeedias vähem aega veeta, sest mina võin küll öelda, et nutisõltuvus on minu pahe. Tunnistan ja teen selle nimel tööd, et see ei kontrolliks minu elu nii palju. Trennisõltuvus on ikka alles, lihtsalt tuleb see nüüd mahutada magistritöö ja raske füüsilise töö vahele. Söömisega proovin teha nii, et minna tasapisi kaloraažiga üles, et kohe liiga paksuks ei läheks. Paksemaks ma lähen, see on fakt ja seda kõike selle nimel, et lihaskasvu soodustada, mitte lihtsalt lodevaks muutuda. Üritan minna siis nii-öelda bõkiks. Vaatab, kuidas see välja tuleb. Kui see mulle ei meeldi, siis toon kõhulihased jälle välja. Et siis ära iganädalast blogipostitust ootama jää. Enam nii põnevaid sündmuseid aset ei leia. Kui postitus tuleb, siis kindlasti annan sulle sellest märku ja kui sul on huvi minu tegemiste vastu, siis ehk Instagramis oled asjadega isegi rohkem kursis.

https://www.instagram.com/karlsutt/

Minul oli teiega algaja teekonnal tore, jätkame siis mingis muus vormis!? 🙂

Kogenum Karl

 

Kommentaarid

kommentaari