Heiki Nabi: Püüa ennast treeningute kaudu tundma õppida, leia valem hea enesetunde hoidmiseks

Liikumisaasta 2014 puhul on ka tippsportlased, nagu Heiki Nabi, võtnud oma missiooniks Eestimaa harrastajaid nende liikumiseteel toetada ja inspireerida. Kreeka-rooma maadluses spordiajalugu teinud talent Heiki Nabi sõnul ei piisa tipus püsimiseks vaid jõust. Mõte peab kehast eespool liikuma. Nii on kreeka-rooma maadlus nagu male. Ta soovib kõikidele vägevat Liikumisaastat ja vägevaid liikumisaastaid, sest üks aasta on kogu meie elutee lõikes liiga väike aeg. Ei saa ette treenida, ette puhata ega ette süüa, seega loodab ta, et kõik harrastajad leiavad endale ala, mis neile tõeliselt meeldib ning nii jätkub motivatsiooni kogu eluks.

Heiki Nabi on Hiiumaa poiss, kes avastati maadlejana suhteliselt hilja. Tänu “pärli” ülesleidmise eest kuulub esimesele treenerile Tiit Madalveele, kes noormehesse uskus ja ta Tallinnasse saatis. Tänaseks on Heiki Nabi kahekordne maailmameister kreeka-rooma maadluses. 2012.a Londoni olümpial sai ta raskekaalus hõbemedali. Ta on noor, parimates aastates mees, kellel kogu elu veel ees. Intervjuu andmise päeval oli tal näiteks 2 trenni ja nii näpistas ta oma kiires graafikus aega, et ka Sulle Liikumisaasta puhul oma sõnum saata. Kreeka –rooma maadlust võib võrrelda ka malega, sest sportlane kes soovib olla tipus, peab käike alati ette mõtlema ja oma strateegiat planeerima. Ainult jõust ei piisa,
ka vaim peab terav olema.

Kuidas kõik algas?

Suuremõisa Põhikooli direktor Tiit Madalvee on inimene, tänu kellele maadlus minu juurde jõudis. Hiiumaal puudus nimelt isegi maadlustrenn. Seega on mu ala kindlasti mõnevõrra üllatav. Tiit oli Nõukogude Liidu meister vabamaadluses. Ta pakkus välja, et võiksin treeningutega jätkata Tallinna spordikoolis. Mõtlesin järele ja võtsin otsuse 15-16 aastaselt poole päeva jooksul vastu. Nii tulin Audentese spordikooli katsetele. Kuna tol ajal mul veel maadluses sportlikku tulemust polnud, siis oli mul koolis pool aastat katseaega. Kuid kuna paari kuuga tulid juba hõbemedalid oma vanuseklassis, sain koolis jätkata. Sain vabamaadluses kadettide Eesti meistrivõistlustel medali. Kümnendas klassis tegelesin vabamaadlusega, üheteistkümnendas läksin kreeka-rooma maadlusesse üle. 10. klassis oli mu treener Kristjan Saar. Tema oligi vabamaadluses minu esimene treener. Kui 11. klassi läksin, kaotati vabamaadlus meie koolist üldse ära. Seega läksin alles siis alale, millest sai mu põhiala ning mu treenerina jätkas Soomest tulnud oma ala tipp Henn Põlluste. 

Mida on Sulle treenerid andnud?

Kui Tiit Madalvee poleks minus potentsiaali näinud, ei oleks minust kunagi kreeka-rooma maadlejat saanud. Kõigil oli hirm mind Hiiumaalt turvalisest keskkonnast suurde linna saata. Teada oli, et keskkoolis tuleb suur õppekoormus, et treeningute maht muutub 3-kordseks, et pean kohanema uues keskkonnas, et pean ennast tõestama. Kõigil oli kindlasti põhjendatud kartus, kas ma vastu pean. Minuga julgeti see risk võtta. Tiit Madalvee on olnud nõu- ja jõuga mulle alati toeks. Ta arutab minuga siiani asju ja annab omapoolseid soovitusi ja jagab infot, mida on leidnud. Ta hoiab ennast tänaseni hästi kursis uusima spordikirjandusega. Ta loeb ja orienteerub hästi ka ingliskeelses kirjanduses. Kuigi ta on 75-76 aastane, on ta siiani teadlik, mis toimub tänapäeva tippspordis. Samas soovitab ta paljuski isikliku väärtusliku kogemuse baasilt. Näiteks on ta minuga jaganud kogemusi oma vigastustest ja loo moraal on see, et vigastusega ei tohi haiget kohta edasi koormata ja tuleb anda puhkust. Lihtne tõde, kuid paljud unustavad selle ära. Nii jääb kõik venima ja vinduma.
Kristjan Saar oli minu vabamaadluse treener. Ta oli mulle toeks õigel ajal ja õiges kohas, suunates mind õigele rajale. Hiiumaal oli meil kogu koolis 100 õpilast. Audenteses oli juba ühes klassis 30 õpilast. Saar hoidis koolis korda ja distsipliini, ta jälgis muuhulgas ka, kuidas ühiselamus elame, kas poistel on õppimine korras. Ta oli nõudlik ja see oli hea, sest linna tulnud ja vanemate silme alt ära läinud noori aitas see joone peal hoida. Kuigi mul polnudki kalduvusi koerustükkideks, oli see siiski toetav. Oli hea, et uues keskkonnas keegi suunas ja olemas oli. Kõik oli uus: nii kool, treener, spordiala kui ka keskkond. Kristjan jälgis kõike ja oli alati kõrval ning aitas vajadusel lahendada tekkinud probleeme. Kui mul oli mõni küsimus, siis andis ta alati nõu. Ka pärast toetas ta minu sportlasteed. Oli tekkinud hea kontakt ja see jäi.
Henn Põllustega algas minu kreeka-rooma maadluse teekond. Kui ta 11. klassis tuli, oli mulle juba koolikeskkond teada, kuid siiski pidin uuesti kohanema: sain uue ala ja uue treeneri. Õnneks polnud see nii raske kui Tallinnasse tulles esimesel aastal Audentese spordikoolis. Henn on olnud pikka aega minu treener. Ta on suurte kogemustega. Lisaks on tal rahvusvaheline kogemus. Nii on ta pikalt näiteks Soomes treener olnud. Tal oli juba tol ajal piisavalt teadmisi ja oma kindel visioon, kuidas talle usaldatud poistega edasi minna. Alguses polnud mu tase kuigi hea ja küllap tallegi polnud veel mu motivatsioon ja tahe selged, kuid aasta pärast ta juba hakkas märkama, et mul võib olla spordimaailmas võimalus midagi korda saata. Küllap hakkas ta siis minus potentsiaali märkama. Maadluse juurde ei jäänudki peale minu ja Ivar Kotkase mitte kedagi. Kõik teised andekad poisid on tänaseks lõpetanud ja laiali läinud. Ivar on noorte maadlejate treener. Elasin temaga kunagi ühikas ühes toas. Teised elavad oma elu ja kindlasti saavutavad teistel elualadel võite.
Henn Põlluste on tänaseni minu treener. Ta fenomen on see, et ta suudab inimesi järjepidevalt hoida hea töörežiimi peal. Nii hoidis ta meid juba koolis kõrgel tasemel. Teada on, et ega niisama maailmas midagi ei juhtu. Tulemuse saavutamiseks peab järjepidevalt tööd tegema. Nii vedas Henn meid juba kooli ajal erinevatesse laagritesse, kus saime suurepäraseid kogemusi. Õppisime ka valu ületama. Laagrites on treeningkoormused poole suuremad ja ka väsimus tuleb palju rutem. Peagi on kogu keha valus ja peab ületama vaimse barjääri ja sundima ennast ikkagi edasi treenima. Oli vaja õppida, kuidas tulla välja loiust tundest, kuidas ennast ületada. Valuga on soojenduse tegemine väga raske, kuid edasi on juba lihtsam. On öeldud, et sportlane, kes suudab taluda rohkem pingutusvalu, kes ei lõpeta esimesel momendil, kui raske hakkab, kes ei anna alla – see inimene võidabki lõpuks. Need, kes valusa momendi üle elavad, jõuavad tippu ja kes loobuvad, peavad loobuma ka tipust. 
Kuid valul ja valul on vahe ja sealt tuleb vahe sisse. Peab eristama pingutusvalu ja traumavalu. Peab olema mõistlik. Iga inimene peab aru saama, kas ta väänas hüppeliigese välja või tal on organism lihtsalt koormatud ja lihased valutavad. Kui ikka jala välja väänad, pead puhkama, kuid selleks, et seda piiri tajuda, on vaja head kontakti oma kehaga ja teravat tunnetust. Nagu paljudel aladel, kasutasime meiegi superkompensatsioonimehhanismi. Trikk on selles, et organism ei saa piisavalt välja puhata, enne kui uus trenn peale tuleb. Nii tekivad organismi varud ja tuleb loodetavasti arenguhüpe või siis vastupidi – kui liiga kõrgele üle võimete sihid, kõrbeb organism selleks korraks läbi. See ei kehti vaid füüsiliste treeningute osas. Superkompensatsioonimehhanismi kasutatakse ka toitumises. Näiteks süüakse enne maratone 3 päeva valku ja vahetult enne võistlust on üks süsivesikute laadimise päev. Nii ei saa organism aru, mis toimus ja laeb eelnenud süsivesikute defitsiidi tõttu liialdusega viimasel päeval söödud süsivesikute varud täis, ka maksa glükogeeni kujul. Seega on sportlasel võistlustel lihtsam: on rohkem kütust. Samas ei tohi tekkida koormustega mängides ja piiril turnides ületreeningut. See on tõepoolest äärmiselt piiri peal mäng. 
Iga sportlane peab ikkagi ennast tundma õppima, kui kaugele ta saab minna, et ta üle ei treeniks. Enda organismi tunnetus ongi võtmeks. Oluline on teada, kui võimas sa oled, kui palju võid, kui kaugele sa saad minna, et jääks „varu“ tagasi tulla.

Milliseid vigu teevad sportlased enne võistlusi?

Äärmus on see, kui sportlane ei taha puhata. 2 nädalat enne tippvõistlust peaks inimene piisavalt puhkama, kuigi mõistan, et psühholoogiliselt on väga raske pehmemaid treeninguid teha ja aega maha võtta. Tegelikult ei juhtu midagi, kui sa 2 nädalat enne võistlust treenid praktiliselt nagu harrastaja – hoiad lihtsalt vilumust sees. Pigem puhka, kui treenid ennast edasi. Siis tulemust ei tule – kurnad ennast lihtsalt ära. Eeltöö võiks olla tehtud aasta ja aastate lõikes. Treeningplaanid võiksid olla pikema ajaühiku peale üles ehitatud ja läbi mõeldud, mida keegi võiks mingil konkreetselt perioodil sõltuvalt alast teha.

Oled kahekordne maailmameister, kuidas võidud tulid?

Enne oma esimest maailmameistritiitlit võtsin kehakaalus 7-8 kg alla. Kuigi allavõtmine oli raske ja tol hetkel ma täpselt ei teadnud, kuidas kaalu parimal moel langetada. Siis sain piisavalt hästi hakkama, sest vormi kaalu langus alla ei viinud. Võit MM-l oli äärmiselt meeldiv, see oli hea üllatus. Enne MM 2006 oli üldse hea aasta, võitsin ka Venemaal ühe väga maineka Ivan Poddubnõi turniiri. See on väga tugev turniir. Võitsin sel olulisel aastal veelgi turniire. See oli suurepärane üllatus, et suutsin 4-5 aastaga saavutada tipptulemuse. Läksin tollal võistlustele tundmatu eesti sportlasena ja kindlasti mitte favoriidina: Keegi ei osanudki mind karta. Kui kõik Sind juba teavad, siis tuntus teeb edu mõnevõrra raskemaks, sest vastased on teinud reeglina juba tubli kodutöö, on uurinud Sinu võtete ja trumpide kohta, on vaadanud videoid, analüüsinud Su tehnikat, treeneriga nõu pidanud, kuidas Sind võita.
Aasta 2006 oli mulle superaasta. Olin tollal vaid 21-aastane. Edu tuli mulle kiirelt, eriti arvestades, kui hilja ma oma ala peale jõudsin. Aastad 2007 ja 2008 ei läinud mul kuigi hästi. Kõik hakkasid mind meeletuks favoriidiks pidama. Vastased õppisid ennast minu vastu kaitsma. Tekkis olukord, kus ma olin kõigile teada vastane ja ka mu trumbid olid teada. Edasise töö käigus tuli nuputada uusi trumpe, nippe, võtteid, kuidas taas võita. Kui näis, et mõni trump võiks töötada, siis proovisin esmalt seda võtet sooritada treeningutel. Hiljem testisime neid võistluskontekstis. Nii leidsimegi aegapidi minu uued trumpvõtted. 

Said 2012.a Londoni olümpial hõbeda. Kuidas kulges teekond, et nii kõrge tulemuse saavutasid?

6 aastat oli raske periood, see oli otsimise aeg. Olin küll 3 korda EM-l 5. kohale tulnud, kuid medalit polnud. Võtmeküsimus oli kas võtta alla või minna raskekaalu. Osutasin raskekaalu kasuks. Aastatega tuli juurde kogemusi ja oskusi. Hakkasin ennast paremini tunnetama ja tundma. Kindlasti mõjus tervikpildile positiivselt see, et meie meeskonda lisandus jõusaali treener Aleksander Jairus. Ta hakkas meile tegema jõuplaane. Jõutreening läks täpsemaks ja paremaks. Aastatel 2009-2010 olin veel vigastuste küüsis. Ka 2007. ja 2008. aastal olid olnud vigastused, kuid 2010 sain „vigastusterajalt“ maha ja alates sellest aastat polnud mul enam probleeme tervise ja traumadega. Nii hakkasin tasapisi taas tõusma. Nii läksimegi vaikselt olümpiale vastu. Kuid igal teel on takistused, nii oli mu esimene katsumus üks oluline turniir- katsevõistlus. Et olümpiale üldse saada, oli vaja kreeka-rooma maadluse rahvusvahelistel võistlustel tulla kindlale kohale. Hiinas toimus teine olümpiakatse. Mul õnnestus turniir ära võita. Esimesed kolm kohta Hiinas said pääsmed olümpiale. Tolleks hetkeks oli jäänud 3-4 kuud teha ja viimistleda olümpia ettevalmistusi. Viimased 3 kuud läksid hästi. Treeningud sujusid. Koormused olid küll suured, kuid taastusin hästi. Väikest nipet-näpet oli: Näiteks oli vahepeal mu puus haige, kuid oskasin ka pause teha ja puhata. See aitas kindlasti tulemust teha, et ma õigel ajal aja maha võtsin. Olümpiaeelsel perioodil ja olümpial hoidsin melust eemale. Pühendusin treeningutele ja keskendusin oma alale. Nii ei väsitanud ma ennast liialt muu tühja – tähjaga. Ka kohapeal jalutasin vahel lihtsalt ringi. Olümpiaküla oli suur ja põnev, kuid keskendusin minu jaoks olulisele ega lasknud ennast karussellil haarata. Pinget võistluspäeval oli nii palju, et segavatest faktoritest oli vaja enne Sinu hetke kindlasti eemalduda – siis jääb jõudu rohkem – anda endast matil parim. Võistlused ei pruugi sugugi kaua kesta, nii et tasub see hetk täielikult vastu võtta.

Kuidas kontrollitakse teie meeskonna tervist?

Aastas paar-kolm korda on meil koormustestid ja kontrollitakse, kas on arengut või taandarengut aeroobses anaeroobses faasis. Milline on sportlase taastumine, kuidas süda koormustele reageerib ja vastu peab. Eks endalgi on huvitav näha oma südamepilti, jälgida, mida teeb veri. Näiteks koormustestil on iga teatud minuti järel laktaadi võtmine. Seega on põnev teha just otsese meetodiga maksimaalse hapinkutarbimise teste, mitte kaudsel meetodil, mida teevad paljud harrastajad. Otsene meetod on kordades informatiivsem ja peaks olema taskukohane ka enamikele harrastajatele.

Kuidas tegeled lihashooldusega?

Käin nii Kristi Singi kui ka Lauri Rannamaa juures massaažis: nad on valitud alal suurepärased. Eestimaal treenides on tingimused head. Kuid laagrites olen tundnud puudust füsioterapeudist ja massöörist. Minu arvates on ka taastumine ja lihashooldus üks võtmeküsimusi. Nii on see aspekt olnud välislaagrites olnud nõrk koht ja loodame, et see paraneb.

Kirjelda palun oma aastat ja iganädalasi treeninguid?

Kreeka–rooma maadluses on iga aasta alguses EM ja aasta lõpus septembris MM. Peale mõlemat hooaega ei käi ma enam kella peale treeningutel. Siis teen ka muid asju: sõidan rattaga, mängin korvpalli, vahel võrkpalli, käin jooksmas. Kuid kui tööks läheb ja algab tõsine treeningperiood- uus hooaeg – on mulle alguses põhiline trenn jõusaalis. Peagi lisanduvad nii aeroobsed jooksud kui anaeroobsed jooksud mägedes ja loomulikult on treeningplaanis alati ka maadlus. 
Mida lähemale jõuab mulle võistlus, seda enam treenin ala, millega võistlema lähen – st. keskendun ikka täielikult maadlusele. Kõik muu on toetav: jõud, mida saan jõutreeningutega, kiirus, mida saan jooksuga – see kõik peab siiski vaid toetama minu põhiala: maadlust. Me ei jookse mäe otsa selleks, et lihtsalt kiiremini mäe otsa joosta. Kõik on detailideni läbi mõeldud. On läbi mõeldud, miks ning mida teen ja millal on selleks õige aeg. Ka jõudu treenin selleks, et oleks näiteks kergem vastast tõsta. 
Laagrites on mul loomulikult graafik teine ja trenne rohkem. Kuid kui ma laagris pole, võib minu näidisnädal näha näiteks selline: E: 2 trenni, T 2 trenni, K 1 trenn ja peale seda saun ja massaaž ja õhtul vaba aeg. See tähendab, et K on taastumise päev, N sõltub aga enesetundest. Seega on kas 1 või 2 trenni. Reedel on 1 trenn, seega on ka reede veidi lihtsam päev ja peale lõunat on taas massaaž. L jooksen 8-9 km ja P on puhkepäev. Kuulan trennide puhul küll enesetunnet, kuid vahel on enesetunne petlik. Näiteks lähen trenni ja enesetunne on alguses vilets, kuid siis võib hästi minema hakata või vastupidi. Vahel peale soojendust tekib lisaenergiat, kuigi tulin saali väsinuna. Voodist tõustes on raske öelda, kas on hea päev või halb päev. Mina eelistan otsustada, kas teha või mitte, ja kui teha, siis kui intensiivselt pärast soojendust. Kui olen ikka väga väsinud, siis on vaja võtta päev-kaks kergemalt. Kui kuulan kohe oma keha väsimusesignaali, siis läheb libedamalt ja peagi on organism taastunud ning olen taas tõusulainel. Eks kõik on enesetunde küsimus. Inimese organism on kõige informatiivsem „mõõteriist“.

Palun jaga Sinu jaoks olulisi märksõnu toitumise teemal?

Sportlasel on kolm tähtsat teeviita: toitumine, treenimine ja puhkamine. Inimene ei saa midagi ette teha, kuid ei saa ka tagantjärele midagi teha. 
Toitumine on väga oluline aspekt teekonnal, millele peab täit tähelepanu pöörama. See on osa taastumisest. Oluline on anda oma organismile kõik tagasi, et ta suurepäraselt toimiks ja Sind aastaid teeniks. Kui koormused kasvavad järjepidevalt, siis aitavad toidulisandid taastumist kiirendada. Need tagavad selle, et organism saab kohe vajalikud ained kätte. Seega lüheneb aeg, mil organism juba taastuma hakkab. 
Korralikku toitu peab loomulikult sööma, kuid efekt toidulisandi söömises on see, et taastun rutem ja saan alustada järgmise treeningkorraga varem. Kuid pelgalt pulbritega kaugele ei jõua. Siinkohal kiidan tavatoitu, sest see on tervise alus. Sellest ei saa üle ega ümber. Sportlane võiks süüa 4-5 korda päevas- kokku- 3 põhikorda, kuid olulised on ka vahepalad. Ise soovin näksi ka enne hommikust trenni. Tavatoitumise osas olen maapoiss: mulle sobib peaaegu kõik. Soovitan süüa lihtsalt hästi mitmekülgselt- laual võiks olla kõik juurviljad, puuviljad, riis, tatar, liha, kala, kartulid. Soovitan süüa täiesti tavalist toitu, kuid proovida erinevaid kombinatsioone, tuua sisse vaheldust. Toidulaud võiks olla rikas ja põnev. Ka maitseelamus on väga oluline. Toit peab olema valmistatud armastusega ja olema maitsev.

Mida on Sinu sportlaseteest õppida harrastajatel?

Kes teevad harrastajatele toitumiskavasid ja paluvad näiteks inimesel üles kirjutada 2 nädala menüü, tõdevad tihti, et sageli sööb harrastaja rasvad ja süsivesikud täis, aga valku tarbitakse vähe. See sõltub loomulikult eesmärkidest ja alast, kuid jõualadel soovitan harrastussportlastele manustada juurde ka puhast looduslikku proteiinipulbrit, mitte mingit keemiat. Kuid rõhutan, et pärast peab loomulikku toitu sööma, et tavatoit on suurpärane ehitusmaterjal, kui see läbi mõelda. Valk on ehitusmaterjal meie kehale. Siiski on sama olulised ka süsivesikud ja rasvad. Kokkuvõttes on oluline just tasakaal süsivesikute, rasvade ja valkude vahel. Tähtis on ka, et vitamiinid imenduksid ja kehal oleks piisavalt mikroelemente. Ka piisav vedeliku tarbimine on tähtis.
Väga oluline on jälgida puhkuse, toitumise ja treeningute vahekordi. Püüda ennast üha enam treeningute kaudu tundma õppida, leida valem hea enesetunde hoidmiseks. Iga inimene on erinev. Oluline on ennast ja oma keha tõepoolest tunda.
Lisaks soovitan jälgida ka tehnikat, et sa ei jookseks vales asendis ega sõidaks vales asendis rattaga. Ka Sinu varustus peab olema piisavalt korrektne, et see ei tapaks Sinu liigeseid.
Rõhutan ka, et vigastuste ajal peab tegema treeningutes pausi, kuid näiteks, kui jalg on haige, võid ju käsi treenida. Vigastatud kohta aga treenida ei tohiks. Et kõike peab tegema tunnetusega. Kui oled näiteks mingi perioodi intensiivselt treeninud, on südamele ohtlik teha vigastuse tõttu treeningutes järsk paus. Et taas on võtmesõnaks „tunnetus“ ja kui see pole veel nii terav, siis tasub küsida treeneritelt, spordiarstidelt ja oma ala spetsialistidelt nõu.
Natuke aega võibki olla laisk. See on osa puhkusest- see võib olla isegi hea. On vaja anda organismile ka piisavalt tagasi. Vahel on vaja ka vaimu puhata, mõelda muid asju, teha muid tegevusi. Vaheldus on väga oluline. Kuid kui iga päev mõtled, et täna trenni ei tee ja homme ka ei viitsi end välja ajada, siis tõenäoliselt pole lõpptulemus Su tervisele ja kehale parim. Tervist peab hoidma ja mõõdukas liikumine peaks olema võimetekohane igale inimesele. Tervise jaoks teadlik liikumine on kõikidele inimestel vajalik, sõltumata vanusest, soost ja elukutsest.

Mis on Sinu soovitused algajatele?

Polegi muud teha, kui alustada treeningutega ja jälgida, et endale traumasid ei tekita. Tuleb lihtsalt uksest või mugavustsoonist välja minna ja hakata liigutama: alustada jalutamisest, hiljem jätkata võimalusel jooksuga või mõne muu harrastusega. Soovitan hoida ka toitumine luubi all. Tore on see, et kui inimene on olnud pikalt passiivne, siis tuleb areng alguses päris kiiresti. Ka hea tunne tuleb ruttu ja elukvaliteet tõuseb. Kui on juba tippvorm, on muutust oluliselt raskem teha. Esialgu peaks algajatel motivatsiooni kuhjaga jätkuma.

Mis on Sinu soovitused edasijõudnud harrastajatele?

Edasijõudnud võiksid jälgida jätkuvalt ja teraselt oma enesetunnet, oluline on, et tuhin liiga suureks ei läheks, et inimene ennast üle ei treeniks ega vigastaks. Peab oskama puhata. Ei saa üle ega ümber sellest, et peaks lihtsalt enda keha tundma õppima.

Mis on Sinu lõpusõnad Liikumisaasta 2014 puhul Eestimaa liikumisharrastajatele?

Soovin kõikidele armsatele kaasmaalastele head ja turvalist liikumist ja lusti. Suvel avaneb palju toredaid liikumisvõimalusi, kindlasti on Sinugi koduümbruses võimalik mõni vahva sportlik tegevus? Kodu lähedale saavad näiteks majaomanikud üles panna pinksilaua, üles tõmmata võrkpallivõrgu. Kõik see on liikumine, trenn ei toimu vaid spordisaalis. Lisaks on lõbus sõpradega midagi ette võtta. Väljas on tore seltskondlikult mängida ka piljardit ja koroonat. Sotsiaalne aspekt on spordis oluline: suhtlemine inimestega, nõu küsimine ja koostegemine. Mõni harrastaja võib koos sõbraga olla jätkusuutlikum: üks ergutab ühte, teine teist. Isegi välja jooksma minnes saab juttu ajada ja kui saad juba juttu ajada, siis pole karta ka seda, et pulss liiga kõrgeks läheb. Hea idee on endale juurde otsida treeningpartner. Seega ei jäta inimesed treeninguid nii kergekäeliselt ära. Kuid kui Sul on juba trennikaaslane olemas, siis hoia teda.

Ongi aeg mul oma õhtutrenni minna, see on täna maadlustrenn. Tuleb ka Ardo Arusaar, kes käis samuti olümpial ja tuli 8.kohale Treening toimub meie uues maadlussaalis Veerenni tänaval, kohas nimega „korrus kolm“. Öeldakse, et eeskuju räägib enam kui sõnad. Seega tehke mu eeskuju järgi, mitte vaid sõnade järgi. Ja veel: ammutage infot alati mitmest kanalist juurde. Saage teadlikeks harrastajateks.

Kommentaarid

kommentaari