Imre Vähi 20 aastat ajateenistusse astumisest

Täna, 04.juuli 1997 aastal oli minu ajateenistuse teine päev.

Eelmisel päeval olime jõudnud just kuulsusrikkasse Kuperjanovi pataljoni ning teise päeva hommikul ärkasime juba kasarmus. Esimene öö uues kohas jäi lühikeseks, sest esimese päeva õhtuks ajasime veel mõned karvasemad poisid kiilakateks, pakkisime varustust ja palju teisi uusi rituaale. Mitte miski ei olnud enam endine!

Niisiis, täna, täpselt 20 aastat hiljem, ärkasime varahommikul 05:45 suure kisa peale üles. Keegi kargas meie kasarmusse ja karjus, et hommikuvõimlemine. Õues sadas täiega paduvihma. Uskusime siiralt et võimlemine toimub kasarmu spordisaalis või jääb üldse ära, aga kus sa sellega- palja ülakehaga õues. Peale jooksmist tegin küünarnukkideni veelombis kätekõverdusi ja mõtlesin, et enam hullemaks minna ei saa! Oi, kuidas ma/me eksisime!

Meie elu helesinisesse taevasse hakkas mure- ja äikesepilve kogunema mitte päevade, vaid tundidega. Päris kiiresti õppisime, et igale teole järgneb tagajärg.

  • õppisime, et ei ole enam mina, vaid meie.
  • õppisime enda ja teiste järel koristama,
  • õppisime süüa tegema,
  • õppisime pesu pesema ja nõeluma,
  • õppisime esmaseid meditsiinivõtteid,
  • õppisime ka inimeste hävitamiseks kasutama tulirelva ja labidat kui vaja…
  • Kõige olulisem- õppisime hindama värsket õhku ja puhast joogivett…

Aastaid hiljem on minult ikka küsitud, et kuidas ma suudan oma dieetekstreemsuste ajal vastu pidada? Olen vastanud, et eks ennegi on näljas istutud, aga siis ei olnud valikut. Võistlusdieedi ajal võin ju alati kõrvale astuda. Selles suhtes eile poistega rääkisime, et ega nendel teemadel ei ole ilmselt mõtet oma sõprade-tuttavate-lähedastega rääkida. Nad nagunii ei mõista. Raskematel aegadel oli muidugi suureks abiks huumor. Vahet ei olnud, kas see oli mingi kohalik nali või aegumatu must ja ropp story- kõik läks hästi kaubaks ja aitas eluvaimu sees hoida.

Teenistuse lõpus nägi enamike poiste ihu välja nagu noorel Tarzanil ning vastupidavus oli muljetavaldav. Isegi sääsed ja kärbsed meid enam ei tahtnud päris lõpus. Ainult sipelgad ründasid teise rühma muldonni muljetavaldava järjepidevusega. See nüüd tuli küll selline ajateenistuse jutt, aga vahelduseks ühe sportlase hinge mõistmiseks on ka seda vaja. Ilma ajateenistuseta ma olen kindel, et ei oleks tippspordis eriti kaugele jõudnud. Kui sa oled kasvõi ükskord oma elus füüsiliselt omadega nii läbi olnud, et isegi kogu hingest pingutades ei suutnud ühte kätt ka maast lahti tõsta, siis tead, mis on sinu maksimaalsed võimed ja kui palju pead pingutama, et selleni jõuda.

Annan endast kindlasti parima, et hakata siin rohkem postitusi üles riputama. Vägevat suve jätku ning ärge siis treeninguid soojemate ilmade saabudes päris unarusse jätke!

Kommentaarid

kommentaari