Miks meil on raske teha õigeid toitumisalaseid valikuid järjepidevalt?

Minult küsitakse tihti, kuidas ma suudan oma toitumist aastaringselt jälgida. Tuttavaid paneb imestama, et minu jaoks pole probleem olla seltskonnas inimestega, kes tarbivad suures koguses rämpstoitu ilma ise libastumata. Mulle pole see probleem, kuna  olen  ise enda peremees ja vastutan oma tegude ja otsuste eest ning välised tegurid minu valikuid suuresti ei mõjuta.

Siiski tekitab inimestes hämmingut, kuidas mul ei teki pidevalt suurt isu pitsa, burgerite, friikartulite, kummikommide ja muu sõltuvust tekitava rafineeritud ja töödeldud toidu vastu. Samal ajal vaevlevad enamus inimesi pidevalt erinevate “isude” käes. Tegelikult on olukord lihtsasti seletatav ja enda seekordses postituses üritan põhjendada, miks meil on raske teha õigeid toiduvalikuid järjepidevalt.

Viimastel aastakümnetel on inimeste toitumisharjumuste muutused olnud üsna kiired ning suured. Seetõttu pole evolutsioon jõudnud organismi vastavalt kohandada. Isegi kui on olemas põhilised toitumisalased teadmised, eelistatakse tihti ikkagi rämpstoitu kvaliteetsele lihale ja aedviljadele. Tekib küsimus, miks see nii on?

Inimese organismi peamine areng toimus ajal, mil ellujäämiseks pidi tegema selliseid toitumisalaseid valikuid, mis tagasid kõrgeima energiaga varustatuse ja seega suurema ellujäämise võimaluse. Meie neuronite võrgustik on üles ehitatud selle põhimõtte järgi, mistõttu lähtume sageli oma valikuid tehes vastavalt instinktidele. Seetõttu ei tasu imestada, et õigel rajal püsimine nõuab suurt eneseületust.

Mida näljasemad oleme, seda suurem on oht libastuda. Seetõttu oleks minu nõuanne järgmine: söö piisavalt sageli, et vältida hundinälga ja alateadlikku energiarikka toidu haaramist. Kui ürgajal juhtisid instinktid meid ellujäämise poole, siis tänapäeva valikute keskel pigem mitte. Enam ei tundu mitte peotäis pähkleid ja banaan energiarikkam kui salatilehet, vaid topelt juustuburger suurimate friikartulite ja pooleliitrise koolajoogiga. Kui varasemalt varustas organism end kasulike rasvhapete ja valkudega, siis praegu on paraku tegu rafineeritud ja toitainetevaese menüüga, mida eelistame salatilehtedele. Lisaks kehvale toiteväärtusele tekitavad rafineeritud toidud ka sõltuvust, just nagu kofeiin ja teised mõnuained. Kombinatsioon suhkrust ja rasvast on meie ajule nagu narkootikum. Oleme justkui surnud ringis, kust väljapääas puudub…. või siiski?

Harjumusel on meie ajule suur jõud

Kui oleme harjunud sööma puhast ja vitamiinidest, mineraalidest pakatavat toitu, siis süües neid järjepidevalt, saame naudingu just nagu oleks söönud tahvli šokolaadi või paki kartulikrõpse (rasvade ja suhkrute joovastav kooslus meie ajule). Põhjus seisneb selles, et õiged valikud annavad meile loomupärase naudingu, aga kui oleme end juba harjutanud ka rafineeritud toiduga, saab aju veelgi tugevama “energiadoosi” signaali, mis muudab viimase meile eelvalitutest ahvatlevamaks. Teisisõnu leiab organism veelgi parema mooduse ellujäämiseks ja naudingu kogemiseks.  Olles tarbinud vaid ürgsel ajal eksisteerinud toite, ei oska meie organism muud tahtagi.

Tundub, et siin ongi kogu järjepidevuse võti- tuleb end talitseda pikema aja vältel, mille tulemusena kaob mälusopist töödeldud toidu mõnutekitav emotsioon ja seega ka libastumisoht toidu valikul. Kui oleme harjunud saama suurema energiadoosi tatrast, siis isutabki just tatar, mitte saiake. Ma ei väida, et see on ainus ja õige viis probleemile läheneda, aga tundub, et üsnagi lihtne ja loogiline. Vähemalt mõeldes enda toitumiskäitumisele, siis tundub see toimivat: Ma ei patusta burgeri ja snickersiga vaid mõne rammusama kodukootud kohupiimakoogi või sushirulliga. Üsna kentsakas on tunnistada, et pitsat pole söönud juba aastaid ja ausaltöeldes pole isegi tekkinud isu. Ehk siis pole piisavalt head saanud või tõesti, olen suutnud oma meeled viia tasandini, kus aistingud baseeruvad “ürginimese” maneerile.

Lihtne nipp, kuidas oma sisemine kompass õigele teele juhatada peale “toidupatu” tegemist, on teha mõnepäevane puhastuskuur, tarbides värskeid puu- ja juurvilju, juues palju vett ja viibida värskes õhus. See toob meie organismi tagasi tasakaalu ja aitab jätkata tervisliku dieediga. Ma ei väida, et patt on lubada endale aeg- ajalt ka midagi uue maailma toitudest, aga lihtsam on end sellest võõrutada, sest see teeb võitluse enda sisemiste aistingutega vaid keerulisemaks ja stressirohkemaks. Mõni väidab, et selline harv premeerimine aitab neil rajal püsida, aga minu praktikas tundub asi teistpidi toimivat, seega eks kogu toitumisteema on individuaalne ja katsetamise küsimus. Lõppude lõpuks loeb see, et tunneksime end energilise ja tervena, aga see on saavutatav vaid piisava füüsilise aktiivsusega ja tervislikel valikutel baseerudes.

Vahepealsed fotod on mõned lihtsad suvised road minu toidulaualt, mis on minu viimase aja “comfort” toitude nimekirjas figureerinud. Rohkelt rohelist, kus suvikõrvits on vaieldamatu lemmik (minu menüüst ei puudu see kunagi!), kvaliteetset valku (iga päev on kala päev) ja hooajalisi maitseid: kukeseeni ja maitsvaid marju.

Kommentaarid

kommentaari