Milleks meile ATP ja kuidas tõsta lihasvõimekust?

Igas rakus sisaldub adenosiintrifosforhapet (ATP). Keemiliselt ehituselt on ATP nukleotiid. Nagu igal nukleotiidil, on ka tema koostises lämmastikalus (adeniin), süsivesik (riboos) ja fosforhappejääk. Kuid ATP molekul erineb oluliselt tavalistest nukleotiididest: ühe asemel kuulub tema koostisesse kolm fosforhappejääki.

Raku sisekeskkond on tavaliselt neutraalsele lähedase reaktsiooniga. ATP on rakus mitte happe, vaid soola kujul. Järelikult on neis tingimustes fosforhappejäägi OH rühma asemel negatiivselt laetud hapniku aatomid ( – O²). Samanimelised lähestikku paiknevad laengud tõukuvad teineteisest eemale. Sellisel kujul on ATP molekulaarstruktuur ebapüsiv. Spetsiifiliste ensüümide toimel allub see hüdrolüüsile, s.t. ühineb vee molekuliga ja lõhustub:

ATP+ vesi=ADP+ fosforhape

Kusjuures viimane fosforhappejääk annab fosforhappe ja ATP muutub ADP-ks, s.o. adenosiindifosforhappeks. Selle reaktsiooniga kaasneb energia vabanemine (umbes 40kJ ühe mooli fosforhappe eraldumise kohta).

ATP-l on raku ainevahetuses keskne koht. Ta on vahetuks energiaallikas raku iga talitluse puhul. Liikumine, biosüntees, ainete tungimine läbi membraanide, elektrienergia tootmine, helendumine jne. iga raku aktiivsuse ilming toimub ülalkirjeldatud ATP hüdrolüüsil vabaneva energia arvel.

ATP varud rakus on piiratud. Näiteks lihases piisab ATP-d kõigest 20-30 kokkutõmbeks. Teame aga, et lihased võivad töötada tundide kaupa, sooritades tuhandeid kokkutõmbeid. Järelikult peab rakus kõrvuti ATP kulutamisega aset leidma ka selle taastamine. ATP varude täiendamiseks kasutatakse energiat, mida saadakse süsivesikute, lipiidide ja teiste ainete lõhustumisest. Pingelise, kuid lühiajalise töö korral töötavad lihased peaaegu eranditult neis leiduva ATP arvel. Pärast pingutust me aga hingeldame sel perioodil toimub süsivesikute ja teiste ainete lagundamine ning ATP varude taastamine rakkudes. Niisiis on ATP raku ühtne ja universaalne energiaallikas.

ATP süntees toimub peamiselt mitokondrites. Inimese rakkudes on ATP sünteesiks vajaliku energia allikaks glükoos. Selle lagundamine toimub kahes üksteisele järgnevas staadiumis. Esimest nimetatakse glükolüüsiks ehk anaeroobseks lõhustumiseks, teist aga aeroobseks lõhustumiseks.

Glükolüüsist ei võta osa hapnik, seepärast nimetatakse seda anaeroobseks staadiumiks. Tähtis on aga ADP ja fosforhappe osavõtt. Nende ainete väike tagavara on rakus alati olemas, sest neid moodustub raku elutegevuse käigus pidevalt. Glükolüüsi tulemuseks on glükoosi lagunemine ja kahe ATP molekuli süntees.
Glükolüüs on keeruline mitmeastmeline protsess, kuspalju üksteisele järgnevaid reaktsioone. Igat reaktsiooni katalüüsib oma ensüüm, iga reaktsiooni tulemuseks on väike muudatus aine koostises, kuid lõpptulemuses on erinevus suur: kuuesüsinikulisest glükoosi molekulist mooustub kaks kolmesüsinikulist orgaanilise happe molekuli. Iga reaktsiooni käigus eraldub tühine kogus energiat, kuid summaarselt moodustab see aukartustäratava suuruse 200 kJ mooli kohta. 60% sellest hajub soojuse näol, 40% akumuleerub ATP-s.

Anaeroobne lõhustumine

Glükolüüsile järgneb teine staadium aeroobne lõhustumine. Sellest võtavad osa ensüümid, vesi, oksüdeerijad, elektronide kandjad ja molekulaarne hapnik. Aeroobse lõhustumise normaalse kulgemise peatingimuseks on mitokondrite kahjustamata membraanid.

Glükolüüsi lõpp-produkt orgaaniline hape tungib mitokondritesse, kus ta ensüümide toimel reageerib veega ja laguneb. Tekkiv süsinikdioksiid tungib läbi mitokondri membraani ja hajub ümbritsevasse keskkonda. Vesiniku aatomid oksüdeeruvad ensüümide toimel membraanides (annavad ära elektroni).
Elektronid ja vesiniku katioonid (prootonid) seotakse spetsiaalsete kandurmolekulidega ja liiguvad vastassuundades. Elektronid suunduvad membraani siseküljele, kus nad seotakse hapnikuga.
Katioonid liiguvad membraani välisküljele. Selle tulemusena suureneb mitokondri sisemuses anioonide kontsentratsioon, väljapoole aga kogunevad positiivselt laetud osakesed, sest nende jaoks on membraan läbitungimatu . Vastavalt erinevalt laetud osakeste kontsentratsiooni suurenemisele membraani vastaskülgedel kasvab potentsiaalide vahe.
On teada, et membraani mõningates osades paiknevad ATP-d sünteesiva ensüümi molekulid. Ensüümi molekulis on kanal, mida mööda võivad liikuda vesiniku katioonid. See toimub siis, kui potentsiaalide vahe ületab teatud kriitilise piiri. Sel juhul liiguvad vesiniku katioonid elektrivälja mõjul läbi ensüümis oleva kanali membraani siseküljele, kus nad hapnikuga reageerides moodustavad vee.

ATP ATP 2

Inosiini roll ATP loomisel

Inosiin on kehale omane aine, mis osaleb terves reas organismis toimuvates protsessides. On nukleotiidide puriiniahela osa. On prekursor ühe peamise energiaallika – ATP – loomisel. Inosiiniga varustatusest sõltub terve rida füüsilist jõudlust mõjutavaid protsesse. Nende hulka kuulub lihaskoe hapnikuga varustamise suurendamine, mis toob kaasa nii efektiivsema lihastöö kui ka treeningu kvaliteedi üldise tõusu. Oluline mõju on sellel ka ATP taseme tõusule. Vastupidavusspordialade puhul on oluline tema mõju piimhappe tekkimise alandamisele jõupingutuse ajal. Inosiin on tänu oma toimele sobiv eriti vastupidavus- või jõu-vastupidavusspordialade puhul.

Toime:

  • Tagab kõrge energia taseme füüsilise aktiivsuse ajal
  • Suurendab hapniku tarbimist füüsilise aktiivuse ajal
  • Toetab südame tegevust ja immuunsust
  • Lihastegevuse efektiivsemaks muutmiseks – vereringe
    toetamiseks
  • Energeetilise potentsiaali (ATP) tõstmiseks

Kasutamine: 1-2 kapslit umbes 30 minutit enne jõupingutust, maksimaalselt 4 kapslit päevas.(1 kapsel=600mg inosiini)

INOSIIN MYBODY POES

Inosiin atp vabastaja

Kommentaarid

kommentaari