Sõltuvuses liikumisest

Liiga palju aega on taas möödunud sellest, kui poetasin siia lehele mõne mõttetera. Seekordne pole teps mitte seotud toiduga vaid hoopis liikumisega. Nagu enamik minu jälgijaskonnast ilmselt aru on saanud, on liikumine suur kirg, milleta on lausa piin olla. Tegelikult on asjalood lausa seal maal, et olen sellest sõltuvuses. Usun, et kõik on kuulnud üle treenimisest või mõnest muust treeningu kurjasti kasutamise viisist, igatahes olen mina üks nendest ilmselgetest üle treenijatest, kes lõpuks endale seda ka tunnistamas on. Selleks, et vältida sarnasesse lõksu sattumast teisi spordifänne, annangi väikese ülevaate oma loost.

Mina ja sport oleme olnud seotud juba väga varajasest lapsepõlvest peale. Väike püsimatus ja soov olla alati esimene ja parim on minuga kaasas käinud põhikoolist peale, kui avastasin endas väikse jooksutalendi. Minu nädalad möödusid spordikoolis kergejõustiku treeninguid läbides, nädalavahetused võistlustel end proovile pannes, kusjuures suutsin ka koolis toimuvas enas maksimumi anda. Kõik näis toimivat kuni minu puusaliiges lõpetas keskmaajooksude trennid ja tuli leida midagi, mis liigeseid liigselt ei koormaks. Niisiis avastasingi enda jaoks jõutreeningud. Alguses suutsin kõike mõistusega võtta. Esimesed 3 kuud tegin internetist leitud kavade järgi tunni pikkuseid trenne. Tundsin, et olin leidnud midagi uut ja põnevat.

Tartusse kolides liitusin spordiklubiga ja juhuslikult leidsin endale sealt ka treeneri, kes koostas mulle kava teadlikuks treeninguks. Olen talle väga tänulik ja kummardus Talle, et leidis oma kiirete toimingute juures aega ka minu juhendamiseks. Sain esimesed näpunäited ja palju huvitavaid harjutusi, mis panid nii mõnedki kaastreenijad ahhetama… Just Tema aitas mind ka esimese Bikini-fitness võistlusele. See võimas tunne laval, ettevalmistusaeg, minu jaoks stressivaba dieediaeg ja eneseareng- kõik see andis jõudu edasi treenimaks ja viis mõtted ka uutel võistlustel osalemiseks. Paraku tabas mind peale võistlusperiooodi sisemine hirm “minna paksuks” ja seega jätkasin cardio lisamist oma jõutrennidele. Ka toidulaual leidsin, et elu ilma pasta ja riisita polegi võimatu ja puudust sellest ei tunne. Ka saiakesed ei isutanud… Jätkus võistlusdieedi sarnane toidulaud ja treeningud aina pikenesid. Kokkuvõttes pilt muutus muudkui kuivemaks ja paremaks.

Lõpuks jõudis kätte aeg, kui tuli peale teine võistlushooaeg. Selleks ajaks olin juba eriti kuiv ja nö. lava vormis valmis. Vaid liikumine vajas tugevat lihvimist. Teistel võistlustel tundsin end eriti hästi, sest lihased joonistusid eriti hästi välja ja kuiv vorm tõi enesekindluse. Paraku oli selleks ajaks meie fitnessi maailm juba nii palju edasi arenenud, et enam ei piisanud saledast ja fit-lihases vormist, vaid lihasmassi suurus oli hinda tulnud. Sain palju tagasisidet sellest, et olen liiga kuiv ( tol ajal 12% rasva kehas). Võtsin seda kuulda ja teadmiseks, aga kuidas ma aga ei püüdnud, ikka lisasin alateadlikult endale koormust ja lisasin cardiot jõutreeningutele. Otsustasin teha pikema pausi võistlustega, et ehk saan end “korda” ja mõistlikult taas naasta. Paraku kadus ajaga vaimustus võistlemisest ja leidsin, et tahaksin kavavabalt ise endale treenida, mis viis lõpuks treeninguteni, mis kestsid ligi 5h…Tundub meeletult pikk aeg, arvestades, et ööpäevas on vaid 24h…. Mind see siiski ei takistanud, sest olin mõtetes jõudnud juba sinna maale, kus äratuskell tuli vaid varasemaks sättida ja nii sai endiselt kõik tehtud.

Kõik see juhtus tasapisi, umbes 5-aasta treeningute lõpputulemuseks! Jah, vorm on olnud paigas, energiat jagub ja pole probleem kütta varastel hommikutundidel väga tempokad 30 km jooksu, aga lõpuks olen jõudnud tõdemuseni, et kui ma praegu sellele lõppu ei tee, ei tule seda kunagi. Minu sisemine cardiopisik tuleb panna puuri ja vajadus läbida kõik sihtpunktid jalgsi, tuleb maha suruda, sest kui iga päev on normaalne 40-50 000 sammu, siis tegelikult ikka väga normaalne see pole… või mis? Igatahes olen jõudnud sellesse punkti, kus leian, et sport dikteerib minu elu liialt. See pole enam elustiil vaid elu ise, aga  elus on ju nii palju muudki- sõbrad, pere, kallim…. aeg ise endale ja vaimne tasakaal. On normaalne lubada endale täiesti “lebo” päev, suvegrill prosseccoga ja diabeedini viiv LaMuu kiusatus.

Kuidas siis minu “kainenemine” hetkel välja näeb? Enam ei häiri ma oma elukaaslase hommikuund ebanormaalselt varajaste äratuskella helinatega, et jõuda jõusaali, enam ei veeda ma 3h cardiot ja 2,5h jõusaali tehes. Olen iga nädal vähendanud koormust ca 0,5h ja katsun endale rohkem lubada. See pole kerge, aga seni, kuni mind ümbritsevad inimesed, kes näitavad, et elus on muudki ja kaine mõistus karjub, et see ei saa lõputult kesta, on see protsess läbitav. Järgmise sammuna soovin läbida toitumistesti, et selgitada toiduained ja spordialad, mida minu geneetika ei puugi taluda, et hoida end endiselt vormis ja energilisena, seejuures tunde trennisaalis veetmata. Teame ju kõik, et toitumine moodustab meie väljanägemises 80%….

Kindlasti soovitan kõigil, kes tunnevad, et on enesepiitsutamisega liiale läinud, võtta ühendust mõne hea tuttavaga, kes aitab meelt kainestada ja suudab adekvaatset nõu anda. Mind aitas tuttav treener, kes ise oli samas olukorras ja on nüüd välja tulnud. Lisaks annab jõudu teadmine, et minu kõrval on inimesi, kes ootavad minult tähelepanu ja pühendumist ning tervet ja elurõõmsat mind! Loodan, et pole oma organismile veel pöördumatut traumat tekitanud ja suund uuele, mõistuspärasele treeningule ja toitumisele on kindlal kursil! Usun, et sama viisi jätkates annab iga organism mingil hetkel lihtsalt kuskilt jägi ja siis võib juba hilja olla. Kui juba üks lugeja sai minu kirjatükist jõudu liikumaks ületreeningu tsüklist välja, siis on see asja ette läinud. Luban, et juba järgmise postituse saan teha uuest treeningkavast, uuest minust ja inimlikust rutiinist, kus kindlasti on jälgitud toitumine ja treening… aga seda kõike mõistuspäraselt 🙂

Pildil tüüpiline päevane aktiivsusest tekkinud energiakulu: trenn ca 2000 ja jalutamine ülejäänud… nii need 4h saalis läksid

Kommentaarid

kommentaari