Üllatuslik Tallinna Maraton

Heihopsti kõik spordisõbrad!

Väike septembri update teile kõigile saab seekord Tallinna Maratoni loosungi. Nimelt olen terve elu rõhutanud seda, kuidas ma ei salli rahvaspordi üritusi, sest esiteks keeravad need linnaliikluse pea peale ja teiseks, on osalustasud üha kopsakamad. Olen alati läinud pigem tasuta, ilma massihulluseta jooksma ja end isekeskis proovile pannud, aga sel aastal lubasin oma elukaaslasele, et panen kuskil võistlusel ka aja kirja. Mõeldud tehtud, hangitud said jooksutossud, mis hetkel uus ja kuum mudel poodides on (Nike Zoom Pegasus) ja pääse poolmaratonile, mis toimus 9. septembril Tallinnas. Kuna jooksmas olin viimati juulis käinud, polnud mul jooksuvormi seisukorrast isegi aimu. Teadsin vaid, et jõusaalis on omajagu ellipsil kilomeetreid kogutud ja võhma peaks paariks tunniks jaguma küll.

Ettevalmistus võistluseks oli kesine… õigemini olematu. Ma isegi ei kavatsenud selleks eraldi treeninguid teha ja toitumist muuta. Kuna eelneval päeval olin Personaaltreenerite koolitusel, mis oli küllaltki väsitav, ei saanud ma ka õiget puhkehetke enne suurt etteastet. Ka toitumine oli sel päeval häiritud- pikk päev, palju näksimist- õnneks päästis mind kaasa pakitud lõuna karp. Paraku koosnes minu lõuna lõhest, köögiviljadest ja kohupiimast, seega süsivesikute laadimist, mis profi jooksjad teevad, minu puhul küll ei olnud. Hoidsin oma Valgu-Rasva menüüd siiski alles, sest enne jooksu oleks olnud tobe hakata kehaga katseama. Õhtusöök koosnes paarist sushi ampsust ja kanafilee salatist, mille võtsin Rotermannis vahvast kohast nimega NOYA. Tõesti imeline menüü ja Yellow fishi sashimit soovitan kõigile kalasõpradele sealt maitsta! Lubasin ka klaasi valget veini- ausus ennekõike! Magustoiduks premeerisin end Karu Talu snickersiga. See on vegan toode, mida saab Tallinna vanalinnast ühest väikesest poekesest soetada. Vot selle ampsu järel tundsin küll, et kerge “laadimine” kehas toimus.

Magama läksin eelmine õhtu ca 23:00…. aga võistlusärevus siiski suutis ööune nii ära häirida, et ärkasin korduvalt üles ja usun, et kokkuvõtteks magasingi vaid 4h. Hommikul kell 8:00 ärgates erilist energiat endas ei täheldanud- lodumus, magamatus, parasjagu põetav nohu-köha kombinatsioon andis oma mõju. Muide olen üli harva haige, seega Murphy seadus tabas mind just nüüd: Just võistlustele minnes suutsin kuskilt sügistuultelt puudutuse saada. Siiski võistluslubadus oli antud ja tuli minna! Kuna viimastest võistlustest oli möödas aastaid ja viimatised olid bikiini fitnessis, siis soojenduse tegemine oli sootuks unustuste hõlma jäänud ja tundsin end ikka täieliku algajana. Õnneks oli minuga sõbranna, kes on kirglik jooksuhull ja tegeleb jooksmisega teadlikult kavade järgi jooksuklubi liikmena. Temalt sain palju toetust ja mõtteid. Enne suurt starti tegime 2km sörki, vehkisime ja võimlesime soojaks ja sättisime end stardikoridorile. Kuna olime mõlemad esimese 300 startija sees, oli meil hea oma poolmaratoni alustada.

Kuna pühapäevajooksude puhul olen suutnud hoida tempot ca 4min per km, siis leidsin, et esimene tempomeister 1:30 palliga jääb mulle ehk kergeks saagiks ja haarasin 1:25 eesmärgiga naiste sappa. Adrenaliin sai minust võitu ja hakkasin neid tasapisi “noppima”. Algus oli eriti kerge- mäest alla ja samm pikk ja kerge. Ei saa kiitmata jätta ka neid imelisi jooksujalatseid! Raja kulgedes läbisin ka tankimispeatused, kust esmalt haarasin spordijoogi, seejärel suhkrukuubikuid ja lõpus soola…. JAH SOOLA! Kuna eelmises punktis haaratud suhkur toimis nagu võluvits (minu glükogeeni varud on ilmselgelt väga väikesed), siis lootsin sama tulemust ka järgmise peatuse järel, aga kuna võistlushoos ajasin soola ja suhkru kausid segamini, siis sain hoopis kehva üllatuse ja kibedad huuled. Tagantjärele mõeldes naeran siiani seda halenaljakat juhtumit. Edasi tuli siiski joosta ja ega siin midagi kergemaks ei läinud. Tunda hakkasid andma puusad ja põlved- need minu hellad kohad, mille tõttu üldse keskmaa jooksudega kunagi lõpparve tegin. Kuna tempo oli väga “tempokas”, siis enne lõppu tabasid mind viimasel kilomeetril ka krambid, aga munakivid ja mägi oli vaja ületada, seega alla ei saanud alla ja lõpuni tuli pigistada. Sel aastal oli rada üldse tavapärasest raskem olnud- palju slaalomit, täispika maratoniga kokku laskmine ja lõpus kohutavad tõusud. Õnneks olid kaasaelajad piisavalt energilised, et naeratus püsis raskete olude kiuste siiski näol… kuni viimase kilomeetrini, kus minust möödus üks neiu, kuhu nahka läks ka minu 3. Eesti naise koht. Lohutan end vaid sellega, et minu ja minust eelnevad ja järgnevad naised olid kõik pühendunud jooksjad ja meie treenitusastmed on ilmselt mäekõrguse vahega.

Finishijoone ületasin ajaga 1:25:21 ja kokkuvõttes jäin sooritusega rahule. Usun, et sellise null-ettevalmistuse pealt minnes saan rahule jääda ja tulevikus juba teadlikumalt rajale minna. Kokkuvõttes olin 6. naine, oma vanuseklassi esimene ja neljas Eesti naine. Siiski jäi Võistlusest hasart siiani sisse ja väike plaan on ehk ka Tartus, kodulinnas rajale astuda, aga midagi kindlat veel ei saa lubada- esmalt tuleb taastuda eelmisest sooritusest ja oma nõrgad kohad taas valuvabaks saada. Tore oli tõdeda ka seda, et mõned fanatid leidsid minus avastamata talenti peituvat, seega ehk naasen jooksurajale isegi tagasi.

Üritus oli meeleolukas ja usun, et kõik kellel probleeme motivatsiooni leidmisega, peaks küll selle läbi tegema (esimene võimalus Tartus 6.oktoober), sest see annab korraliku energia laengu ja paneb tahtma iga korraga üha paremini esinema. Ka võistlusjärgne positiivne tagasiside mängib suurt rolli ja selle tugev järellaine on mind juba pool nädalat saatnud ja õnnelikuks teinud.

Olgem aktiivsed ja järgmise updateni!

Kommentaarid

kommentaari

Related Posts